Tuhksuhkrust tükksuhkruni

Suhkrupea – algupärane suhkur

Suhkrupea koosneb algupärasest, kõige puhtamast suhkrust. Suhkrupea valmistati puhtast roosuhkrust. Viimane valati torbikukujulisse vormi, millel oli väike auk põhjas, nii et üleliigne vedelik sai välja voolata. Pärast seda riputati suhkrupea paariks nädalaks kuivama, kuni olid tekkinud kristallid.


Vormid

Pärsias kuivatati suhkrut õõnestatud bambusetorudes, Egiptusest pärinevad klaasist suhkrupeavormid ning hiinlased olid esimesed, kes hakkasid suhkru kuivatamiseks kasutama savivorme. Euroopas kasutati aastaid puitvorme, enne kui savist valmistatud nõudele üle mindi. Aga ei savi ega puit ole tegelikult kuigi sobivad materjalid, nii et tööstuse arenedes hakati suhkru kuivatamiseks tootma terasest ja tsingist vorme. Vormi küljel oli klamber, mille abil sai selle pärast suhkru kuivamist avada ja suhkrupea välja võtta. 

 
Rohkem kui kümnekilosed suhkrupead

Suhkrupead kaalusid 5 kuni 15 kilo ning olid ühe tarbija jaoks loomulikult liiga suured ja kallid. Seepärast murti suhkrupea küljest vastavalt vajadusele tükke. Suuri suhkrupäid oli üsna raske töödelda ning et need murti poes niikuinii tükkideks, hakkasidki tootjad neid hiljem viiludeks lõikama ja tänu sellele oli nii kaupmeestel kui ka klientidel suhkrupäid tunduvalt lihtsam kasutada.

 
Industrialiseerimine ja tsentrifuugimine

1900. a. paiku tutvustati tsentrifuugiseadet, millega sai suhkrumassi kiiremini kuivatada. Selle asemel, et suhkrupäid vastavasse ruumi kuivama riputada, asetati need tsentrifuugiseadmesse, mis neid raputas. Suhkrupead ise olid ikka samasugustes torbikukujulistes vormides nagu varem. Kui suhkrupead olid valmis, võeti need vormist välja ning pakendati.


Suhkrupeade tootmise lõpp

Suhkrupeade tootmine lõpetati nii Taanis kui ka Rootsis 1940. a paiku. Selle asemel hakati suhkrut peenestama – st. alustati tänapäevase peensuhkru tootmist. Kuni aastani 1955 müüdi suhkrut kaalukaubana. Alles pärast 1955. a. hakati peensuhkrut pakkima kahekilostesse pakkidesse nagu tänapäeval.


Mõnel pool on jätkuvalt võimalik osta suhkrupäid. Need kaaluvad vähem kui varasematel aegadel – umbes 250 grammi – ning neid imporditakse Saksamaalt.
 
[Allikas: Gertrud Helgesson, Arlö Suhkrumuuseum ja Erik Jørgensen, Nakskovi Suhkrumuuseum]